Barjäärid, mis ei kao

Kolm ema, kelle peres kasvab intellektipuudega laps, on käivitanud suure projekti: rajada Harjumaale Haraka küla, kus saaksid elada teisedki sama puudega poisid ja tüdrukud. Eeskujuks võetaks Põlvamaal asuv Maarja küla, kus intellektipuudega noored saavad harjuda tavaeluga: teha üheskoos tööd ja õppida samm-sammult ühiskonnas toime tulema.

Nii Maarja küla kui ka kavandatav Haraka kodu sõltuvad suuresti annetustest: sotsiaalministeeriumilt on tulnud küll “valmisolek küladelt teenust osta”, kuid investeeringuraha tuleb leida mujalt. 

Puuetega inimeste hea toimetulek on terve ühiskonna huvides: mida paremini õpivad noored iseseisvalt toime tulema, seda vähem sõltuvad nad edaspidi kaasinimeste ja riigi abist. On tore, kui intellektipuudega noorte huvides käivitatud projektid leiavad omakasupüüdmatuid rahastajaid. Ning vapraid vanemaid, kes suudavad üles näidata nii palju algatusvõimet, tasub vaid kiita. Kuid avaliku võimu ülesanne on hoolitseda laste heaolu ja inimväärse elukeskkonna eest ka siis, kui neil pole juhtumisi aktiivseid vanemaid, kes suudavad oma laste õiguste eest võidelda ja projektidele piisavalt rahastajaid leida. Sotsiaalpoliitika ei peaks käima kampaania korras ning loota ei tohiks vaid korjandustele. 

 

Ardo Kaljuvee, Eesti Päevaleht