Haraka kodu emad

Ha nagu Hans, ra nagu Rando, ka nagu Katarina. Nende kolme lapse emad teavad, et puudega beebi sünnihetkest alates pole miski enam endine. Mure lapse tuleviku pärast saadab neid igal sammul. Kolm kaunist naist nagu Charlie inglid: tulevad, vallutavad, võidavad. Neid imetledes ei oska keegi aimatagi, et põhiline osa naiste ajast kuulub ja kulub nende raske puudega sündinud lastele.

Margit Saluste (44), Pille Maasik (36) ja Kaire Kindel (38) on Salu kooli omanikud. Selles erakoolis õpivad 13 Harjumaa valla puudega lapsed ning säärane õppeasutus on paljudele vanematele ainuke võimalus käia tööl, samal ajal kui vastava koolituse saanud inimesed nende lapsi hoiavad ja arendavad. Aga kui kool saab ühel päeval läbi, siis kuidas edasi?

Sellele küsimusele vastust otsides hakkasid Pille, Margit ja Kaire rajama puudega noorte ühiskodu, mis pakuks nende lastele ja paljudele teistelegi turvalist tulevikku. Haraka nimeni juhatas neid juhuslik sõnamäng laste eesnimetähtedega. Edeva linnu maine eest on kõik kolm amatsooni valmis võitlusse tormama: harakas olevat nimelt ainus Eesti lind, kes ehitab endale katusega pesa.

Hansu ema Margit: “Joonistamisest sai mu päästerõngas.”

Hiirepere ja lepatriinud, vurrud ja sabad, seiklused ja vallatused raamatukaante vahel. Mõeldud kõige pisematele, autoriks Margit Saluste. Ta kirjutab-joonistab ka ajakirjadele ja õpperaamatutele ning on täiesti veendunud, et ilma Hansuta (17) poleks ta oma lapsepõlveunistust – illustreerida raamatuid – iialgi teoks teinud.

“Seda ei usu mitte keegi, aga Hans on mulle palju rohkem andnud kui võtnud,” kinnitab Margit, kelle perekonda kuuluvad peale puudega poja veel abikaasa Ants ja seitsmeaastane Ida-Emilia. “Mu mõttemaailm on muutunud ilusamaks. Tänu oma meestele ja emale, kes on meid algusest peale aidanud, saan ma tegelda igatsetud erialaga. Isegi suvekodu Liusse ostsime 15 aastat tagasi nimelt Hansule mõeldes.”

Me kõik unistame oskusest hästi aega planeerida, aga puuetega laste emad on selle ala meistrid. Margiti praegust tööd lapsed ei häiri: ta on suuteline poole pintslitõmbe pealt joonistuse pooleli jätma, et väikese Ida arutlustega kaasa minna või Hansu arvuti programmi reguleerida ja siis hiljem pildiga jätkata.

Hans läks Salu kooli kümneaastasena. Enne seda viis Margit poega aeg-ajalt Saku päevakeskusesse, ent õigupoolest tegeles ta lapsega järjepidevalt kõik need kümme aastat.

“Kui olin Hansu esimest korda kooli viinud ja mul oli äkki terve päev vaba, siis valdas mind ikka võimas tunne küll,” raputab Margit ägedasti pead ja punased, granaatõunaseemneid meenutavad kõrvarõngad tilisevad nagu vabaduse kellad. “Istusin liinitaksosse, sõitsin linna ja tagasi, ja siis tegin seda kõike ükskord veel. Endal süda hõiskas: “Jee, mul on see võimalus!””

Margit üldse ei eita, et sukeldus Haraka Kodu projekti täiesti egoistlikel eesmärkidel – eelkõige oma lapse pärast. See, et ehitatav kodu aitab SOS-olukorrast välja veel väga mitmed Harjumaa pered, on boonus. Kui Margit ja tema kaks kaasvõitlejat järjekordse ametniku kabinetiuksest sisse trügivad, esitavad nad kogenud agitatsioonibrigaadina kohustusliku, sütitava kava, mis – ime küll! – on oma uskumatu siiruse ja tulihingelisusega veennud nii mitmeidki kõhklejaid. Näiteks Saue vallavanemat Mati Tartut, kelle eestkostel eraldati Haraka Kodu ehituseks maatükk Maidlas ja kellest on saanud Haraka-emade südamlik poolehoidja.

“Mulle meeldiks väga, kui ma saaksin oma lapse kooli viia ega peaks muretsema, kust tulevad järgmisel aastal õpetajate palgad,” kirjeldab Margit. “Aga ma olen realist ja näen, kui palju lapsi on ainuüksi Salu kooli järjekorras. Haraka Kodu kõrvalt tegeleme me ka uue koolimaja detailplaneeringuga.”

Margit, Pille ja Kaire on kaevanduse jagu soola koos ära söönud. Ka vaielnud, riielnud, ahastanud. Inimestes ja suhtumistes pettunud. Margiti arvates on Eestis “puudega” inimesi hoopis rohkem, kui arvud näitavad: laialt levinud on puue, mille puhul jääb puudu aususest, viisakusest, kaastundest. Ja see on hoopis tõsisem kui sünnitrauma tagajärjel saadud puue, mis teeb keeruliseks tema poja Hansu elu. Margit on kolm aastat Rootsis nõustamist õppinud ja sellest ajast on talle meelde jäänud südamlik mõttetera: Mida sa minu kohta ütled, mida sa minust arvad, kuidas sa mind vaatad, mida sa mulle teed, kuidas sa mind kuulad – selline ma olengi!

“Minuga on muidu väga raske tülli minna, aga kui asi puudutab minu last, siis juhtub see kergesti,” kinnitab Margit. “Kusjuures sel puhul olen ma pika vihaga. Pärast Hansu sündi olin mitu aastat nagu muumitrollide muinasjututegelane Ninni, keda oli nii halvasti koheldud, et ta muutus nähtamatuks. Täpselt selline ma alguses olingi – nähtamatu.”

Kõik need aastad on Margiti kõrval seisnud abikaasa Ants: toetav, rahulik, mõistlik. Kuigi mees viibib pikki nädalaid sõidus, helistavad abikaasad peaaegu iga päev. Pühapäeviti annab Margit põhjaliku ülevaate lastest ning koduasjadest. Kunagi arvas naine, et kaugsuhted ei toimi. Samamoodi vaatas ta tänaval puudega lapsi ja mõtles, miks vanemad neid ometi ära ei anna.

“Jah, ära iial ütle iial,” ohkab Margit. “Me ei saa teha elus duubel kahte ja kolme. Uus olukord kukub sulle kaela ja mida kiiremini sa sellega ära harjud, seda lihtsam on. Kui inimesega juhtub midagi säärast nagu minu, Pille või Kairega, siis kõige ohtlikum ongi maanduda hädaorus ja mõelda, et ainult mina olen see õnnetu. Meie toetame üksteist ja ma tõesti austan ja armastan oma partnereid. Me ei tee ju käsitööringi ega lillepoodi, vaid veame koos suurt koormat sihtkoha poole.”

Rando ema Pille: “Nutsin, kui ta esimest korda toe najal püsti tõusis.”

Neil hommikutel, kui Pille Randot (14) kooli viib, laskub kortermaja viiendalt korruselt treppe mööda alla omapärane trio: ema, kelle ühe käe otsas kõlgub turvahällis titt ja kelle najale toetub teisel pool mehemõõtu noormees. Rando kasvab 15-20 cm aastas ja viimasel ajal tema jalad valutavad.

Rando on elustatud laps. Lihtsustatult seletades tõmbas ta sündides lootevett kopsudesse ja tema aju oli mõnda aega hapnikuta. Olukorra muutis veelgi kriitilisemaks asjaolu, et maakonnahaiglas oli hapnikuaparaat rivist väljas. Beebi viidi Tallinna lastehaigla reanimatsiooniosakonda, kus möödus tema esimene elukuu.

Alguses polnud Rando tulevikuprognoos väga hull, aga kui ta ka kuue-seitsmekuuselt keerama ei hakanud, tehti aju kompuuteruuring, mis näitas üleüldist ajukahjustust.

“Ma lootsin tegelikult kuni Rando kolmanda eluaastani, et toimub mingi pööre või muutus,” jutustab Pille. “Teatud arengut oli ju ikkagi märgata: kui ta esimest korda toe najal püsti tõusis, hakkasin kergendus- ja õnnetundest nutma. Õnnetuseks algas üsna varsti pärast seda epilepsia.”

Randot tabasid haigushood iga kahe-kolme nädala tagant ja kestsid neli-viis tundi järjest. Iga selline hoog lõppes kiirabi väljakutsumise ja elustamisega. Kui lõpuks leiti krambihoogude vastu õige ravim, oli Randot elustatud juba kaheksa korda. Emale tähendas see seda, et kaks nädalat magas ta rahulikult, aga kolmandal hakkas järjekordset epilepsiahoogu oodates paaniliselt kartma.

Praegu õpib Rando Salu kooli seitsmendas klassis koos Margiti poja Hansuga. Erinevalt Hansust elab Rando nädala sees õpilaskodus, sest ka Pille mees on periooditi välismaal tööl ning lisaks Randole kasvavad peres Tarvo (18) ja Helena (1).

Tänu Rando puudele huvitus Pille eripedagoogikast ning kaitses sel erialal ka magistrikraadi. Ta teab, et olgu ema kui tahes haritud, oma last ta ikkagi õpetada ei oska, ja nii usaldab Pille poja rahuliku meelega Salu kooli kolleegide käe alla.

“Me mõtleme Kaire ja Margitiga üsna ühtemoodi,” kirjeldab Pille. “Näiteks oleme ühel meelel selles, et ei kavatse oma lapsi kunagi hooldekodusse panna. Puudega lapsed vajavad elukestvat õpet, voodis vedelemine ei arenda kedagi. Kui me kuus aastat tagasi eelmise direktori poolt pankrotti aetud Salu kooli üle võtsime, hakkas kohe arenema ka idee ehitada koolile lisaks midagi Maarja küla laadset. Uskumatu, aga Lions-klubide ja mõne mõistva sotsiaalministeeriumi ametniku abiga on asjad tõesti liikuma hakanud.”

Katarina ema Kaire: “Tütar oli kümneaastane, kui mind valdas tema suhtes mingi kergus.” 

Kaire ei mäleta, millal viimati haige oli. Ta töötab Laagna lasteaed-põhikoolis ravivõimlemise õpetajana ja veedab suurema osa oma päevast erivajadustega lastega võimeldes ja ujudes. Argiõhtuti tegeleb Kaire peamiselt noorema tütre Triinu-Liisiga (8), isa Andrei hoolitseb sel ajal Katarina (14) eest.

“Meil on Rakvere lähedal maamaja ja Katarina käib Rakveres Lille koolis,” jutustab Kaire. “Nii ongi kujunenud, et nädala esimese poole elame, kaks siin, kaks seal, ja siis neljapäevaõhtul või reedel sõidame meie Triinu-Liisiga samuti maale. Võtame Kuusalust veel minu ema ka peale ja pere ongi koos.”

Isal ja Katarinal on algusest saati olnud eriline side. Siinkohal kirjeldab Kaire oma meest nii soojade ja ülivõrdes sõnadega, et ainult Pille ja Margiti abikaasade kirjeldused võivad sellele konkurentsi pakkuda. Lihtsalt hämmastav, kuidas Haraka-laste kodudes toimivad vanemate omavahelised suhted ja töötab kogu puudega lapse lähivõrgustik alustades vanaemadest ja lõpetades tädide-onudega. Aga see on ainuvõimalik, sest niisuguste lastega ei saa ka kõige tublim ema üksinda hakkama: ideaalis oleks tarvis vähemalt kolme pühendunud inimest.

Katarina puhul, kes on elustatud laps nagu Randogi, on sündimisest saadik olnud kõige tõsisem mure unetus. Ta võib olla ööde kaupa üleval: ei mõju hobuseannused unerohtu ega Tartu arstidest koosnenud konsiiliumi nõuanded. Sellepärast on tütre nädala esimese poole internaadis veedetud ööd perele hädavajalikud. Kurnatud vanemad ja teised pereliikmed ei jaksa Katarina eest muidu ülejäänud päevadel hoolitseda.

“Maal on Katarinaga tunduvalt kergem kui linnas,” arvab Kaire. “Ta on juba nii suur tüdruk, et ka isa ei jaksa teda enam hästi üksi trepist üles viia. Peale selle on ta kohutavalt uudishimulik. Meie kõnepruugis tähendab see, kui Katarina “volaskeerib ja diverseerib”, et ta liigub põlvede peal. Ja kui kapiuksed on pärani ja asjad välja tiritud, siis teame, et tüdruk on jälle kolamas käinud.”

Kuigi Katarina ei räägi ega kõnni, on ta tubli matemaatikas, lugemises ja omab erilist, teistmoodi huumorimeelt. Vanematega suhtleb viibete abil, ka noorem õde oskab “Katarina keelt”. Muidugi oleks tore, kui kogu pere saaks iga päev koos olla, aga Triinu-Liisil on Tallinnas oma kool, kitarritunnid ja sõbrad, ning vanemad ei raatsi andeka tüdruku võimalusi kärpida. Niigi saavad puuetega laste õed-vennad tunda teistsugust, erilist lapsepõlve.

“Triinu-Liis on algusest peale näinud, mismoodi elatakse, kui on raske,” kirjeldab ema Kaire. “Ta kasvab üles teadmisega, et kõik inimesed ei saa olla ilusad, terved ja tublid ning elu ei lähe sugugi alati ülesmäge. Kui ma olen väsinud või kurb, siis tema lohutab mind ja lubab õhtul magama panna.”

Kui Triinu-Liis oli seitsmeaastane, kirjutas ta luuletuse:

kui läheb hästi, siis naerma peab.
igas naerus on killuke headust

ja kui naerus on killuke headust,
siis hästi sul minema peab.

hästi peab minema nendel,
kel jätkub hellust ja töökust

ning pea meeles ka sina,
et naeratus olgu suul.

Autor: Margit Kilumets
Foto: Jaana Nõu
Ilmunud: Eesti Naine märts 2009